Pigem kurb kui loll

Midagi meelde tuleb, rinnus tunnen, pühkinult une,
naha alla pugend, tugev, nukker, kurbusest juba,
kasvanud ajus muskel, tagasi tulemas mu juurde,
ei usu sõnu, lubamine pettuse muster, pettun,
see usaldus sees ära vägistatud, iga nende tegu,
rinnust läbi on lasknud, valu selle kolba vallutanud,
uhkus neil nii suur, et see roostes noa haavadest,
Enam südame juurde läbi ei mahu, kasutati,
kuniks oli minust kasu, vaid hüppelaud, paremasse ellu,
kaaperdades omale uut meest ju, kes paremini ei teadnud,
ei alles jäänud isegi natukest austust, et anda vastust,
vaid valskus ja igal lääne kultuuri naisel merel mitu madrust,
katkiste perede tõttu Islami riik siit varsti saanud, võetud vastu,
linnukeste "kavaluse-alatuste-vabaduse" laul lauldud,
puuri tagasi pandud, said oma vabadused- vat kui paadund,
milline vastik madu, kui sul otsustus võime lasus,
kui palju mehi põhja läinud, sest nende pere kadus?
lastest lahus, kättemaks vihkavale reeturile alati magus,
ehk valesti midagi teha ei tahtnud, a kui kadus usaldus,
kadus ka valgus, präegu veel seadus teid kaitsnud,
kuid ma vannun, peldiku potist teid koos kogu sitaga alla lastud,
manitsev pilk vaatab mädanend seemneid ja ohkab: "kui kahju.."
terad eralduvad sõkaldest, ja õiged mehed eralduvad kõõmadest,
kellel pettuse järgi ainult lõhnab see..jalgevahel, peresi,
vanad tavad olid kaitsend, nüüd neuroosi hoos oma vilju maitsed,
saab olema elu hale, su lastel, sest tõde pead sa varjama,
ei saa austada iial lapse ema kes pere isast on lahutand,
üks kõik kui valusalt sind ta ka ära ei kasutand, Jummala Pohhui,
mida see debiilik "sõber" sulle seal pasundas, nähes ainult draamat,
ignoreerides kogu kirge, kes ütles, et koos elu peab olema lihtne?
Kui ei kavatsegi anda parimast viimset, et saaks teid lasta südame sisse?
kui laseb, siis hülgad ta varem või hiljem- selles nüütseks kindel,
sealt ka mu külmus, sealt ka su ülbus, teil kõigil on lipikud küljes,
tean palju eest sa ennast maha oled müünud, tüütuks muutund,
kui teeskled süütut, ei sobinud vabadus ja küllus, armastus ja truuduse püüdlus,
see, et su ema selline, materjaalset kasu teenides, pea emotsioonide keerises,
lebo ots ära panna sellisel, igal ühel kellel pükstes peenised, a ei meeldi te,
kui Inimesed, keda usaldada, ära kasutatav, sest teisi soovid ära kasutada,
polndki nii imeline see reeturlik hala, polegi enam lõhnavat lille-alles vaid Ilge,
katsetamas ja alatasa kompimas piire, reaalsust eirates positiivsuse rindel,
otsib seda kes oleks valelik-kiitev, kuid mul on ju selge taevas, ei saa siin,
mulli sees Peita end ühelgi pilvel.