Põrandaaluste isand

Mida taga ma ajan, seda vajan, vaid hinge rahuks,
pinge kaotus, sõnade avar paotus, ei iial ma laostu,
seni kuni süda sees taob mul, pole midagi muud,
mul ju ajada, kui vajaka on iga tund, kus pruukinud,
suud, lapsena murdsin palju luid, nutsin kui ema oli kurb,
ega väga ei mõistnud, mis toimub või millises lõksus,
kõik me oleme, oli tore veel, kuigi kole kõik see,
mille pärast kõik omavahel olid võitlend, teadma
Õppides, vabamalt kõndides, rahu enesega sõlmides,
kui olin veel väike könnike, järel suurtel poistel sörikides,
läksid mööda kõik lööming ideed, kuigi sirgus tõeline mees,
kes ei valeta, pole kadedalt, pole ori oma tahtel ka,
õigel käigul kuninga vangerdan ja sellega mastis lippu,
liikumast ei takerda, tuld saad- sellega arvesta, vaid lahendan,
probleeme, soovin aidata kui kakerdad mu teele, a no teegelt,
sul puudu väärikuse reegel, enese austuse asemel enesekeskne,
vaid vestlen, tabavalt tehteid tehes, näha maailma selgelt,
see tähendabki olla tõeliseks meheks, ei usu mis meeli rahuldab,
näen kuhu kõik endised aated ja kokku hoidev mentaliteet on kadumas,
endale palju tahad võid pähe taguda, kuid hääl sealt ei kao,
läheb vaid pea valusaks, ja kui mõistus ära löödud siis vaevalt aru saad,
kui pettustes, võite mind puuri toppida ahelates, kuid vaba olen igavesti,
südames, pole eal õige ja vale ees kahe vahel, ennast lahti lasen, andes,
näen taset, vedada vaja lõpuni välja see rakend, pannes sõnumi liikuma,
ei tulnud siia ilkuma, tulin riimi vihuma, kui miljonärina stiilides ja riimides,
mööda sust kihutan, endiselt kirjutan ja meele mürke ei sikuta, mind ei defineeri,
ei ükski lehtsaba seelik, pihkarist kõverik peenis, või ükski sõnade mängu keedis,
muu hoopis keegi, sõnadega mängides ennast leidsin, linnuke kes nokkimiseks,
alati leiab teri, ja usu mind, et ära selle oled teenind,kui murdis tormi puu, mis pehkind,
taban hetki, vabaks mind tehti, pumpan su tühja rehvi, ja mulle su alatuse reeglid,
ei kehti, ei huvita mis sulle meeldib või ei meeldi, vaid tõde teenind, ja mitte keegi,
ei ütle mulle, kui sülgan luule, sest kasvõi luules neid tükkideks puren, vabat värssi,
lastes üle huule, arvad, et olen uhke, kui su suust kavalat alatust kuulen?
Neid taga selja jutte, neid naglasid vanamutte, neil kes sama mida draama trupp teeb,
halades ja nuttes, rünnates ja hirmust puhkend, madratsil pepu urvis meelitamas munne,
a te ei tea mis sellise elu eest pärast Kõike Seda tuleb, mind pole vaja uskuda,
hoian südame õntsana, ja ükskõik mis sa ka ei teeks, minust sinusugust kõntsa ei saa..
Rohkem vist ei mahugi..