Ei tunne mida näen, Ei kuule mida tunnen
Ei liiguta, tasakesi kiigutan,
ei tule sa minuga, ei kavatse kiinduda,
istutan seemne, jälgin toimuvat meeltes,
ei kellegi muuga kui just Sinuga vestlen,
leidmata meedet, peitmata hägust,
oodates selget, voolates tühjaks verest,
iial saamata terveks, peegel oma südamel,
ei lootnudki, et mind mõista oleks kerge,
ammu kadunud, salamisi haudunud,
et maha lüürilist annet ei oleks maganud,
kogu see tõekspidamiste madalus, vagad suud,
ennast pettuste keskelt tabanud, äkki olen mina;
hoopis see kõige alatum, kes selgesti ei vaadanud,
sa ei mõistaks ka kümmne aastaga, et ma tapma ei tulnd,
sa vajad vabadust, ma vajan armastust,
kaela sadanud, kõik need valangud, hobi,
ehk lihtsalt harrastus, kui asju teisiti ehk vaadanud,
ei soovi võtta poolt, ei soovi eralduda, soovin hoida,
meid kõiki koos, ütlen mis ma ütlen, halba kavatsust,
mul ju polnd, lendab nuga, tera kaob mutta,
tagasi ei taha tulla, kuulutab vaid surma,
muutumast väsinud, kui enam ei kuulu teie hulka,
nii rõõmsas kui kurvas, lõõmab siirus mus puhtalt,
kui mind vaid lõpuni välja kuulad, vahest ebakindel,
kuigi silmes mul on viimne, pole tagasi hoida,
pole midagi enam kellestki loota, pole vihagi toita,
vaid hunnik vigasid mida iga päev kordan,
soovin joosta, kuid pole jaksu, proovin toota,
a vaevalt sa seda tahtnud, mööda püramiidi,
samm sammu haaval alla poole astund, soovin kaduda jäljetult,
et keegi mu keha raskust oma õlgadel mu viimsesse sängi poleks kandnud,
olla kadund, iial leidmata, kedagi petmata, midagi vestmata,
mina petis ei iial ehtsana, pigem kentsakas, veidraks saand,
sest kõik mille nimel ma ju pingutan, selle sulle olin kirjutand,
käe välja olin sirutan, et tagasi tõmmata tühjad pihud taas,
ei iial kedagi ma liigutand, kõigutan, ennast olin õigustand,
maailma äärel kõõlumas, lootes, et keegi annaks lükke,
et vabaks oma mõtetest saaks, sellest lihast mis mu maskiks,
mis teeb mu minuks, pole uhke olla mina, see mina on vastik,
kaela kahjustuse saingi kui nii kõvasti kukalt kratsin, ehk ei erinegi,
ma üldse massist, kes nii ägedasti sigib ja sagib, matuse talitusel,
oma hukatusele tantsib, üksteisele kätte maksid, iial laskmata kättemaksust lahti.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud