Olemus, visioon
Et sa tunneksid mida mina tunnen,
kui aja võtan maha ning vaadata julgen,
kuulatan teie jutte, kuhu te minemas,
kõike teadja hämamas pimedas,
kavalpead nii libedad, pigem mädad,
seemned mis iial lilleks ei saand,
tähed su silmades mind on pimestand,
ma ausalt üritan mujale vaadata,
kuid su isekas, minus leeki sütitab,
katsun käituda nagu sind polekski siin,
sest muidu sellest sa tähtsust saaks,
ja oma ülbuse piiri uuesti ületad,
su külm süda haigeks mind külmetand,
iga päev mil mõtlen sinust, muutub lühemaks,
kõik ilu kaob, kõik siirus elab maa praos,
peidus, et teda ei tabataks, lintšiva massi poolt,
heitlus kus aus alati kannatab, tuhat kilomeetrit,
lõunas oleks sul maksakas, pasa ajajad,
surmaga majandab, kurvad kõik tagamaad,
mida vähene julge avastab, teada saamas,
millest see tuleneb, et sellist pettust kõik lavastand?
Puhastus tules, ära põled, sinus pole midagi,
omapärast, peale selle liha su luudel, arvad,
et võtab taevas su enda juurde?
Neil pimeneival kuudel, alatu on su käitumis muster,
väiklus ja sulguvad uksed, iga teoga südametunnistus,
aina mustem, enam mu hüüdeid ei kuule,
said tagasi ise endaks, kui sa teaksid mis tuleb,
sa poleks sugugi nii julge..
Ma näinud visiooni, näinud unistust,
lubatud maad, tähtis vaid, et õntsaks saad,
olnud rännakul üle mägede tippude,
üle lumise karjamaa, läbi kõigist hirmudest,
hoidis mind ta puhtana, ükski su ahel,
mind murda ei saa, su kulda ka, ei usu ma,
taeva poolt teda on mul piisavalt,
inimkonna eest pisarad, piitsa saab,
sarviku välja vihastand, isa kurvastab,
sest õiges suunas sa ei ole nõus muutuma,
soovid kuuluda, tahet vaid tunnustad,
lihtsama vastupanu teed ja teisi õhutad,
olema samasugused eksinud lambukesed,
hambutud su tehted, jära palju tahad,
fakt jääb faktiks, kujutad endiselt ette,
et enest peites kogu maailma keskel,
silmad avan ja kõigest mida kogen vestlen.
Järgi luuletajat
