Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kiskuda puud
mis mu südames olnud on trombiks.
Soojenda mu silmi ja säilita rohet
ma tulen saadan sind su teel.
Ära pane pahaks mu rinnust ohet
minu aasta pole läbi veel.
Tule, mu sügis, mu hirm
ja värvid rebi mu silme alt!
Seekord ei pilgugi silm
kui kogu õnne viid.
Tegelikult sa ei ole halb.
Tule ja kaasa too kõik vihmad
ja puhtaks pese mind hirmust ja häbist.
Karasta mind, kui tihkad -
minu aasta ei ole veel läbi.
Valmista ette mind talve jaoks
ole hell mu õrna loomusega.
Minu surm on ammu enne, kui sa kaod
kevadel lubasin hingel veritseda.
Tule, mu talv, mu viimne samm
too jäälilled kaasa ja külm!
Olen juba väsinud, lõppemas on ramm
ja juba ahvatlev tundub su üll.
Kärista pakast, silluta veed
lõhki aja puukoored!
Ma vist olen valmis, teised pole veel
ära tule, kui oleme nii noored!
Ma võtan su käe alt kinni
kuid keeldun südameis suremast.
Sestap ära pahanda, kui vahel keeran ringi
ja keelitan rumalaid kaasa tulemast.
Ükskord su sulamist veel tunda annab
kui mitte mulle, siis kellegile muule.
Üks väsinud voog mu varju nendeni kannab
kuid mina enam midagi ei kuule.
(2016-2017)
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud