Minu armas koerake

Mul on üks armas koerake,
kes rõõmuks kogu perele,
ta ei ole mulle kingitud,
vaid võetud läbimõeldult,
kinkida võib lilli,muud,
aga mitte sõpra uut.
Valisin ta pesakonnast,
kõige haledama sealt,
nina vesine ja nukker,
teised tallasid ta peal.
Võtsin vaesekese sülle,
silitasin õrnalt pead,
niutdudes mul puges põue,
põues oli soe ja hea.
Kodus trall läks kohe lahti,
ulakust sai tuba täis,
minul süda kurb ja nukker,
mis teistest kutsikatest sai.