Õigluse Sõdalane

Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaema moosil,
samas soonib, sest ta tõesti ei hoolind, pildumas,
nüridaid nooli, laulmas sama joru, kui laulu kooris,
neuroosis aju lõuapoolik, endast miskit teistsugust,
ei voolind, originaalsus, lõugade vahel matsus,
ning kultuuri solkis, ta on igas päevas, maitsetult,
Igas käras, kõiki tahtis päästa, kuid südame jäätas,
Ja nad eksiteedele väänas, ta närv kärssas,
kui ainult päevi pätsas, kaikaga ära ajas laululinnud räästast,
kõigile lahti ja kultuuri määras, teiste nähes päeva tänas,
kuid kõik teavad, et sisemuses ta karjus ja lärmas,
et miks just temaga, miks teised ei oleks kenamad,
mõni vaikiv tuttav, ei suuda uskuda, et sellline emaks saand,
ja no jah väga kena ja, kuid see peab olema eksinu, või ise,
sama hull või loll kes suudaks sellisega elada, unistab lennata,
nõnda teiste tiibu kadestab, ei iial sisiams ta andestand,
kui seda ütleb ta valetab, põhja laseb su parve ka,
ja usu mind kõik arved sinuga intressiga arveldab,
teda kõik mida ta ei mõista närvi ajavalt masendab,
kui midagi ei meeldi siis ta laamendab, ringi laaberdab,
tal oli punane rätt alati kaelas malevas, ja tahtis alati,
ta teistest saada paremaks, seljataga omasugustega ringi sahmerdas,
justkui kohtunik valesüüdistusi ju külge haamerdas,
hea meelega su sunnitööle oma kasuks ta maha parseldaks,
ühtegi tüli ta rahumeelselt ei lahenda, kuigi armastab kasse ta,
oleks ta hea meelega su kirstu viimane nael Jah!
Tõeline õigluse eest võitleja, kõige teadja Suursugune Mõtleja,
ütleb autoriteetselt kõike, iial teda kuule oma ideoloogiates kõhklemas,
vaatab sind justkui miskit rõvedat, nina krimpsus ja näitab sõrmega,
ei teieta sinatab ja kui vana semu jultunult kõnetab, elama õpetab,
kuigi ta ise on läbi ja põhja kõrbemas iga kord kui füüsika seadused,
teda on lihtsate faktidega õgvendand.. ise käitub a teisi kutsub nõmedaks
Kui päeva valgele tõde saab..oi kui õudne- Poleks ta mitte keegi ilma Rahata.