Pläust

Tindine vihik, täpne on sihik,
Kinniseid silmi, äratades,
see kõigest pindmik,
Silmis on miskit, mis viib mind,
triivin, vaikselt nillin, siiski,
olen teel, tõe juurde, kuhu ei vii,
ükski tee, ükski süsteem, ükski,
kultuur ükski ideoloogia,
kõik nad upuvad veel,
tormidele vastu pidamatta,
üksteist süüdistamas, küüditamas,
küünilisus hõimu kultuuri taband,
jumala juurde järjekorra sabas,
kui käed ta mulle esimesena avas,
ei tahtnud ma midagi, tahtsin vaid,
teada mis teda haavas, kas saan aidata?
Kas võin kaitsta ka? Kas võin lajatada,
sahmaka,neile kes pettuseid on harrastand?
Kas võin tänada, et juhatasid maast madalast?
vaid sina tead, mida tõeliselt armastan,
vabaks lasta, häält kanda, mööda tundmatut rada,
mis ennast vaid siis avab, kui midagi ei taha,
midagi ei karda, haldan, mis mulle kingitud,kirglikult,
täpsel sihikul, läks meel, taeva kangasse tikitult,
tihti uut, miskit truud, miskit tegi mind võimalikuks,
su kõrval sõbralikult, sinust ette ei tikkund, ei tahtnud,
su naise viiiiii.... Triibu Triinut, kõõlus, kiikus, üle eedeni aia,
piilus, ussiga mängis, ja kuulekalt isa tunnis istus,
ei ootand aud, ja emalt ei saanud kiitust, kuid mis siis ju?
Eksju? Miski vestnud, miski puhtaks pesnud, lahe on su enesepettus!
Mängime veel! Mängime! Mängime veel! Seekord näitan sulle,
mis on Teeegelt, et sa ei eksleks, keel ei peksleks, kujutaks ette,
uuel vaatlusel tõde on ainus reegel, kainus ajus mis laius, kui vajus,
kurgust eksistentsi maius, täius ennast igavikku raidus, õpetas valus,
kõnetas madu, lõpetas kahtlust, õige kah, kui taeva antud tarkus,
pole iga ühe saatus, tahtis või ei tahtnud, ikka kartnud, saabun,
sõnades, kõla sees, võõraste mõtetega zhongleerides, neid tuleproovi,
loopides, neist vaid tõelise välja noppides, kokku segades koostise,
taevaliku joonise, mis toimiks ise enesest, alati ennast ületavalt,
ülendamas pühendamas, ennast mitte üle kavaldamas, taevane palee,
mis sai mulle armsaks..