Nad ei armasta sind
Nad ei armasta sind,
tunded mida ei tagasta hing,
Kuulen kuidas vaid sulgub ring,
Tuul tolmu puhkus siit,
Segadustes valikud lukustusid,
Untsu läinud iga kustunud riim,
Tundmatu nägu lisaks uskumatu piin,
Süda murdus, kildudena maha kukkusid,
Lõpuks iga petisega juhtub nii,
Sõnum on prohvetlik, nähes su olemist,
koorus kaunist viljast vaid koletis,
teid justkui tehasel liinil toodeti,
pole erinevust, hõimulikult kõik tehtud,
eksi suunas, pead murdmas, vanaduses nutmas,
süda iial sees puhka, keegi tegelt ei kuuland,
nooruse olid valesse kohta suunand,
kuigi pere ja lojaalsuseta on sinu kui naise elu,
läinud luhta
Nad ei armasta sind, neid üle kavaldasid,
oma silma ringi ei avardand nii, üksinda ikka madratsil,
nad ei taha sind, see mis sinu sees, selle ees on hirm,
teades, et meelt sa varem või hiljem jälle muutsid,
sind juba nad tundsid, vaid ühest toonist kõik kuulsid,
aeg möödub ja üks kõik kui palju sa ka ei soovind,
ei läbinud sa taevast tuleproovi, ei teeninud ära õnne,
mis oleks parem koguaeg olid võrdlend, kui mõtled,
minevikk on sügava lõike südame sisse kõrbend,
Noor ja uhke, nina oli kõrgel, unustusse jäeti ainus,
tõeline sõber, mida aastad edasi, aina rohkem põled,
ja Põled, endaga võitled, a see lill on nüütseks närbunud,
ei kostu nende südameni su hõiked, see terav mõistus,
on nüüdseks hääbunud, kõrvust olid ta head soovid lastud,
Taeva isa nüüd vaid pettuseid saatnud, samasuguseid,
nagu sa ise olid haudund, loodan siiralt, et jagad matsu,
mu jalg edukuses edasi astus, ükskõik kui valus,
soovin kõike paremat, sest lahti olen lasknud,
kõige eest vastutasin ja andsin vastust, read saan temalt,
mu sügavaim austus! Lugejaile, mõtte mure ained,
pea saanud vaikselt kaineks, peale mõõna on tulemas uus,
siiani suurim laine, leia Ta ja ole talle truu, ei saa petta vaime,
Lapsi tappes, esivanemad nutavad, sa oleksid kuulnud,
kui oleksid kuulatand, oma südant mitte pead usaldand..
Järgi luuletajat
