Teie nimel
Tühi pea, leidmas rea, ühtivalt seab,
kirjutama peab, kihutamas teie seas,
jäämas endaks, seda minust maailm eeldas,
keetmas uut suppi, mida tundsid,
kui kuulsid, mis murdis läbi teadvuse,
kullast südamest leides headuse,
leides selle peatuse, kus peatudes,
veab mu luule, milles kulgev muster,
ära enest tundes, tsipa nuhtles,
kuid taban nukke, nii sõpradel kui vaenlastel,
viimaseid mul pole, pole vaevand eneses,
vaid kirjutades vestetes ja kui keel neil peksleb veel,
siis selgeks igas hetkes teen, mis mind hoiab,
neid uputab selles samas tulva vees, kurba meelt,
hoian ja suunan end, elu kaunidust mõistma,
hurraaa teile kaasa hõiskan, kasvõi käima tõmban,
kasvõi käin su käe kõrval, kuniks jälle kõlbab,
sul pead püsti hoida, küsi, ma sind toidan, joodan,
kasvõi stagneerun, a sind järgi ma ootan,
leiba murran, koos peame minema, asja kallal kogu hingega,
neid riime ma, vaid selleks kirjutan, et endale ei sisendaks,
keegi teist seda kibedat, tõusev päike mere pinnal sillerdab,
tugev soe tuul mus pahvatavat energiat kirjeldab,
üks päev kuulatad, nähes kuidas asja armastan ma pidevalt,
justkui oma inimkonda, ühtegi teist, kedagi teist, iial ma kohta,
keegi nagu sina oled olla ei oskaks, maailma kõik koos loomas,
Hoidmas teda tihedalt,
rinna vastas,
Koostamas hingega,
viimaks vabad
Siis pole mind enam vaja.
Hoidmas teda tihedalt,
rinna vastas,
Koostamas hingega,
viimaks vabad
Siis pole mind enam vaja.
Järgi luuletajat
