Jääger

Aeg olnud pime siis, vaesus,
milles enamus siplesid,
tädike turul müümas lillesid,
tume mantel ja väga misterlik,
ostis kimbu, ostis kaks,
asfaldis olevat auku väärikalt vältimas,
kerjusele sigarello ja kroone sajaka,
jumalani teda tänavad tänamas,
kummardusid kõik kes teda näha saand,
kaitsja-päästja, ainus kes oma rahvast,
too aeg pidas tähtsaks, vajadust märkas,
kui noor taasiseseivuv riik alles ärkas,
varastasid palju jaksasid vanad kommunistid,
aeg mil oli teada, et iga politseinik võttis pistist,
soovides panna neid au järgi käivaid härrasid kinni,
rahva päästjad, nende armastus, väärikast suust,
ei ühtegi alatust, mehed kes elus madalust,
pilkavalt ei vaadanud, teades, et riiki vargad tulnd,
kuldsest kraveeritud zipost võttes tuld, meenub,
nii mõnigi surm, meenub viimane peo täis muld,
polnud peale tema kaitsmas siin ei kedagi muud,
maha võetud said nii staalini kui leenini kujud,
tänatud olgu jumal, et kadus punase terrori kurjus,
asemele tulnud siiski uus nuhtlus, riigireeturiks,
rahva kaitsja tembeldada suutnult, president jultund,
tal pole haudagi, ta haual pole nimegi..
viimane küünal tema aukski kustund,

Tal polnud nimegi, olnud see imegi,
kui kõik ajalehed ta tegudest kiresid,
Tal polnud nimegi, olnud see imegi,
kui kõik ajalehed ta tegudest kiresid,
Üritati kõrvaldada neid ime kiiresti,
mehed kes korda saatsid imesid!
päästsid röövituid, ohus ees läksid,
kandes tõrvikut, tänu neile organi äri,
lepingut, eestis ei saanud sõlmitud,
Tal polnud nimegi, olnud see imegi,
ilma temata poleks mul elule isegi piletit.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard