Kallikera
Mul on oma kallikera,
nõnda hüüan oma isa,
vahest jonn mul tuleb peale,
viskan mõne vemkagi,
isa ei anna kerepeale,
vaikselt kallistame siis,
sõnadeta soojad kallid,
jäävad meelde alati,
selline on minu isa,
kallikeraks hüüan teda.
58
07/11/2020
Isadepäev
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud