Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtlend,
ei kellegiga ei kaklend, endaga ei maadlend, tasaselt toimuvat vaatlen,
tervisi ja häid soove kõigile saates, oodates rahu riiki ja kuldset ajastut,
siia ajatule maale, vabadus aateks, vabandust, et vahest teravalt lasen,
end kõike teadvaks pannes, ehk viimaks aru saades, vihma sabin ja,
üksik valgus kiir valgustamas üks haaval mu samme..
Ehk meie elu ongi inimkonna varajane valge, näen aega kus pole enam varjudel varje,
vaibuvad karjed, üles poole mitte alla astutud saavad kõik astmed, kaob ahnus,
mis nõnda tappev, enesekindlalt samas malbelt..
Järgi luuletajat
