Sa pole siiras
Kadunud, sama kiirelt kui oli saabunud,
kaaslus mis haihtunud, ei möödu miski valutult,
kust see laul on tulnd? Ei see pole armastus,
ei see pole enese austus, seda uhkust nad kandnud,
pole andestust, pole vabadust, ei palu vabandust,
kui nende enese varjamine on puhas alatus,
järjekordne kaval uss, keda tabab masendus,
sest lõhki ajab juust, otsib põgenemiseks alati põhjust,
arvab, et olen tal võrgus, haiget saada vaid temal õigus,
vaevalt ta oma tegude tagajärge iial mõistnud,
suured ajud, tunded nagu emotsioonid kiirelt kadund,
käimas vaid must ebausalduse tusk neil kannul,
ja ma vannun, et kui nad kaitseid maha ei lasknud,
olen seekord mina see kes esimest korda lahkub,
maksku mis maksku, lõpuks ei saa siit isegi kaaslust,
sest jääb ebausalduse vari ja kahtlus,
nende jaoks on see mingi kaklus,
sõidab vist katus, igakord kui on valus,
ehk selle nad teiste valu väljendust ei talu,
üksinda astun, nagu sinagi üksinda sammun,
lahti pole ma iial lasknud, rahu pole saabund,
ei ole malbust ja pole teeselda mul jaksu,
vaid mentaalset masturbatsiooni nad tahtnud,
kalastavad ja loodavad, et ma konksu otsa haakun,
jätka samas vaimus.. nõnda jäävad lühikeseks suhted,
ja üksindus vaid on võtta kaissu, seest siin paisub,
midagi silmade ees laiub, näen midagi enamat,
soovin vaid terviklikult elada, ilma et peaksin eeldama,
et kiirelt selja võid keerata, igakord kui kujutad ette,
et jälle petta saad, ja ma ei pea olema ei seda ega teist,
olen mina ja selleks jään, sest pole midagi õppida teilt,
see hääl mu pääs, ehk pole iial olnud kuulamist väärt,
kuid teie tõttu on sees kõik jääs, ja seda sulatada enam ei suuda,
midagi te ei muuda, ainult mu vigasid olete suutnud kuulda,
miks on nii, et pole sa sõber vaid detektiiv.. see teeb mind kurvaks.
Järgi luuletajat
