Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igavese une, silmad veest ja, et kaoks tume..
Seisan siin üksinda, kõiges mida teen,
Veidralt püsimas, sügaval kus voolavad ürgsed veed,
Kuuldes kuidas kogu maailm häiretest tervenenb,
Segadustest hirmunud silmad on selginend,
kolinal alla tulid müürides tellised, aeg kui keegi ülekohut tee,
inimkonna arenguks on rakendatud iga idee,
suunda pole langevatel vihmapiiskadel, kurbadel silmadel,
iial enam põgeneta siin tõe eest, ühtegi häda, ei lahendata vägivaldselt,
aeg mil kätte jõuab tõeline kuldne koidu valge,
kohale jõudes tõelise inimkonna alges, kosmiline plaan,
mis sünkroonselt taeva kehadega kokku langend,
esivanemate hinged meid uhkusega edasi saates,
kuulmata iial jäänud meie palved, olime kõigest alles,
püramiidi kõige alumisemal astmel, lahkelt aru saades,
enam enda harukordsetes võimetes kahtlend, käest pandud,
iga timuka kirves ja kohtuniku haamer,
vaid progressioon meie kõigi haardeks!
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud