Meelte vallas

Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja Isaac, teadmised mis ei paista pinnalt,
kui kaane järgi raamatut hindand, need on inimkonnale kirjad, viimast,
katsudes anda, patused ja vargad, kasum meel ja alla andjad, kui kuri on karjas,
kuninga pepu paljas, kui unistad, siis seda ta varjab, tehes aina rohkem halba,
pannes kõiki tema timukat kartma, seadusi andmas, pole mingit seost nende seadustel,
isa maaga, visalt visandamas, hiilgav paiskub maailma, maalimas pigmendi su silma,
ilma tegematta liiga, kui ennast ei hakkand kiitma, kindlamaks muutus pinnas,
et mind mõistaksite vaid ehk endiselt ihkand, lapsepõli oli pikkalt pilkant,
kuid see oli kõige lahedam aeg, hoolimata kogu sitast, kui tegime kindlaks,
mis on parim moodus elus aega viita, ehitamaks silda, teadmiste ja oskuste vahele,
lahend oli veatud rakend, millele kogemustest pakend langend, nii hämaras kui valges,
õppimas valest, kõndida lastes, sõlmides ande, mõtlik sees ja lahke, värske ja karske,
entusiastlik ja edasi maadlev, kui jões redutasin ja kogu süsteemis olin kahtlend,
ehk tänaseks olen juba targem, kuigi too aeg... südame juurde meenutustes kandes,
mõtlema igatsevalt pannes, igatsedes kogu seda pandet, keberniiti ja neid lihvimatta,
teemanti tahke, aeg möödunud, mõni sõber uus, mõni oma suunda kõndinud,
mõni ei õppinud, oli kõik need aastad lõõpinud, mõni kõssis hull, tõsi, et igaüks meist,
endiselt null, radadel suundunult, kuigi mu suu pole veel sulgunud, kirjutamas,
värssi pillutamas, kiljumas ennast hirmust vabaks, revolutsiooni enda sees avastamas,
tahaks, kartmas, et ehk see õis ennast iial kogu taevale ei ava, ennast üle kavaldamas,
kasvand vanaks, kõik mis mulle kingiti, otsutanud tagasi anda, peale maksmas,
seda tunnetust haldand, samaks eimiskiga saamas, kinni võimalusest ei kraband,
peast vahest haarand, lootes, et vähemalt ühtegi vennast aidata olin jaksand,
rütmides tatsan, nühkides verele talda, pühkides enese meelte valda, meetmeks,
k kuue nõmedus mis vaid aja on raiskand, meeled on laastand, hetke aeg naasta,
ning inglitele laulda kaasa..