Kõks
Hüljatult ma ei üllatund, Ema üsas ju, juba tappa tahetud,
kasvades kõigi keskel tulid vaid valed suust, varakult,
internaati saadetult, esimesel võimalusel kodust minema ajatud,
ehk oligi parem üksindus, kui iga päev vaid mõnitav tümitus,
väljudes toast alles kui kõik maganud, et süüa võtta külmikust,
pidev süüdistus, et minust omavahel neil tekkinud iga tüli uus,
kõiges, pole ka ime kui õied, 12 aastaselt juba olid süttinud,
Hoolides: kuidas läheb siin keegi ei küsinud,saaks kiirelt läbi
kooli tee, et poleks rohkem tüli must, kõiges püüdlikult,
kuid nende silmis iial kuskile polnud ma küündinud,
nende suguseks ei tahtnud kasvada, oma suunas pürginud,
nad ei suuda mulle tänaseni ausalt silma vaadata,
on justkui vihased, et ma ei murdunud, omal jõul olin püsti tulnd,
kas sellise minevikuga pole see täis ime, et pole ma püsti hull?
Meenutades püssi tuld, kuul mis lendas mööda must,
samast püssist tulnd, kuul mis südant aastaid hiljem oli tabanud,
kraevahele puhkus külma tuult, kodu maha müüdud mult,
mind ja kõike mis mul oli, eraldas vahetatud ukse lukk,
vabandasin alati kõiges, vimma mitte kandes, siiralt lahkelt,
naeratades, naiivselt andes kõik andeks, kas või viimsestki varast,
lahti lastes, kui soovisin päästa ainsa isa kes mul oli kodu,
et seda ei tabaks haamer, jooksid sa ära ja jäin ilma oma lapsest,
eranditult kõik nad minus kahtlend, vastu kogemusele vaidlend,
tehes nägu nagu nemad ainult saaksid haiget, kui päeva valgel,
nende reeturlikud palged, küllaldaselt salme varjamaks mu arme,
kokku nad loendavad mu samme, oodates innukalt kuna ma langen,
et siis prügikasti kustutada ja mu parimatele teostele oma nime andes,
tehes nägu, et ei iial olnud mul mingit annet, ennast kaitstes,
sest manitsevalt terviklikku vaatlen, jäädes malbeks,
katlani käe kõrval eksind hingi saates.
Järgi luuletajat
