Fragmenteeritud
Hiline hommik, kui und luupainajad kontrollind,
kõik see oli umbluu ja ei toimind, tagasi hoidsin,
inspiratsiooni toitsin, ootan mil päev koitis,
jälgin sees hirmu mida toovad need tondid,
nende keskel teki alla kobin, lastes olla psühhoosil,
las hauguvad koerad, las ülbitsevad nolgid,
austust rahaga soetand, ihnelt ahne kiirelt noppind,
noore ja värske, üle end kavaldamas pää sees,
kujutlusi uskudes enese pettusest ei pääsend,
kõik nii väiksed, kandideerimas uueks päikseks,
lõid siin häired, dikteerimas luues räiged, päitsed,
ohjata suutmata, korraks ka kuulmata,
omamas ja tuusamas,vaid pinnapealses tuumata,
meeldivat usaldand, keegi on nuga saand,
pole nähtud hullemat kurjust maal, kui ütled,
et sind mis siin maailmas toimub ei huvita,
juhul kui sind see ei puudutand.
Killustunud, kus need hirmud tulnud,
ilus lugu, kuid hullus pillub surnuks,
kõiki kes ühte hirmu ei kuulund,
Kus need hirmud tulnud, killustunult,
ilus lugu, kuid muutuv kisub puruks,
pilti millele ennast surund, mis juhtus?
oma inimkonda ära ei tundnud?
jooksed ja jooksed, kõik ikka luhtub,
Otsid turvalist kohta mõistuses,
kus oleks teesklemine sinu õiguseks,
igast segadusest luues võitlused,
iial saamata võitu ise enese mõtetest,
kuulen närvilist värinat kui kõneled,
tunnen närimist, kui häirivast põgened,
näen vältimist, kui hälvik taas tõdend end,
Põleb sees, põhja psühhioosides kõrbeb see,
leppimata, sest sirge asemel kõver tee,
pekki saatmas, saab olema kõrgel lend,
mälestust kandmas, miski iial ei unune,
tuleb see päev mil alla kukute, kes aitab?
kokku panna, kui kõik kildudeks on purunend?
Killustunud, kus need hirmud tulnud,
ilus lugu, kuid hullus pillub surnuks,
kõiki kes ühte hirmu ei kuulund,
Killustunud, kus need hirmud tulnud,
ilus lugu, kuid hullus pillub surnuks,
kõiki kes ühte hirmu ei kuulund,
vähesed on kuulnud, liiga kurt ju
et kuulda kui kogu maailm on nutnud
Järgi luuletajat
