Vaatan neid minemas..

Kõiksus-Kõiksus, Siin on mu õigus,
Kõrkus-Kõks ju, Sihin oma lõppu,
Mullast üles tõusnud, nõutult,
tasapisi sõudnud, keegi ei uskund,
kuid kohale olen jõudnud, põrgu,
Väravatel kõõlun, hinged ära lõhkund,
jumalale viskan loovust võlgu,
kuratki palvega pöördub,
manitsedes möödub, libisevad võrku,
hinge eest ei kanna hoolt,
tõde pole vastu nad võtnud,
Möödub löödult, ei mingit kõhklust,
ei kuuland tunnet kõhus
nüüd ainus mis tõhus, on pasahais õhus,
Kõigest meme, nali on kelle kulul?
Teema suruv, meetmeks hunnik ebausku,
ega ei uskund, enam ei kustund,
vedand untsu, ajudega kokku pole puutund,
palub pera kui aina jultub, juhtub mis juhtub,
süda murtult, kui ise enda otsustele pole truudust,
alles jääb vaid tusk ja mustus, nutt kurku,
seda puhku, keerab lukku, ega ei muutu,
arvab, et teda.. need reeglid ei puutu,
Õppisin läbi vitsade, valust kisades,
segadus piinates, kui vaataksid sügavale..
näeksid kurbust mu silmades, sügavalt hingates,
tsipa teadvust pillates, et saaksid üle põlevate sildade,
headus mu ridades, põrgu koerad kelle lõuad on ilased,
ihkab veel...Ja veel, aina juurde-juurde, Ei kuule,
vastamatta siiralt jääb iga tunne, vaevatus mitte naeratus,
üle huule vaid kulgeb, nägemata.. et see on igivana muster,
mida ära kasutada saab iga kaval munn kelm,
See maailm seisab lollide najal,
teesklevad, et nad mu abi ei vajand,
ravi ei taha, südant ei ava, ülbab ja arvab,
külmalt ja tapvalt, süüd tahtmas matta,
pole kartmas, et lendamas patta..elu ajal,
Mälestusest saab põrgu, igast päevast saab võitlus,
igast pilgust vahib vastu kõhklus, mitte sõprus,
Saaksid ehk aru..Kui kaost oleksid mõistnud.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard