See maailm on mu koobas
Mis mul viga on,
iga mu rida ila toob,
see ila on igalpool,
väljumas lõugadest,
käsutab mõistuse,
täpsustab kõhkluse,
tõde ei räägi võrdlused,
kui iga skeem on võrgu seest,
saata kõik põrgusse,
et puhata mõistuses,
vabana tunda lõpuks end,
lõppude lõpust leides rahulolu,
samas jorus ajand taga moodust,
leida koht kus kohtuks, kui kohkun,
ootus, suur lootus, kärn konn krooksub,
ootab oma printsessi, imesid tehti,
su elu õpetliku huumori killu sisse veeti,
pentsik, jah vahest ka meeldiv, teel hing,
otsimas unustust pakkuvat keerist,
seismas kus teerist, ehk tuleb keegi,
vaatan vasakule, paremale,
ühelt poolt tuleb loovus teiselt Anne,
endas küllalt kahtlend, jäänud vaikseks,
tasapisi mudaseid sõnu maitsen,
puhastamas anumat, et taevas saaks kallata,
mis mu koopa lae tähtedega valgustaks,
siis kujutlust igavikust alustan, tühimik,
kuhu kõik ära suudab mahtuda,
igast loost südamlikku ammutan,
külvan seemneid mis ei virgund,
enne kui said õppetunnid valusad,
kõnekunstnik nii kibedat kui magusat,
pakkumas, iga loo eest vastutan,
kaasas reipa jaksuga, igal su sammul ma,
enesepettust kahtlustand, üks päev..
üks päev kõigist oma koletistest jagu saad,
ning hea tervisega taeva poole jalutad,
käest kinni naeratus näol..
käest kinni naeratus näol..
Järgi luuletajat
