Ma ei kao kuskile

Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha

Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud

Me ei kao kuskile -
kinnitasid positiivsed emotsioonid hingele
Rõõmsameelsus, õnn, usk, lootus -
kõik õitsesid sisemaailmas
Nende sõna oli kui maasse juuritud tõotus
Tegelikku tõde nad ei näinud oma vaimusilmas
Hing kukkus allakäigutrepist alla
ja järjekordne morbiidsus, negatiivsus pääses valla

Ma ei kao kuskile -
ütles kord sõber teisele
Sinu hirm on asjata
võid heaga selle alla neelata
Elu keerdkäigu tõttu sõber aga lahkus
võttis oma kodinad kokku, ette hoiatamata
Emotsioonid, tunded, headus olid kadunud, vaid vaikus
Igavene vaikus mõttemaailma sisse marssis
ning kõrvale jäetud inimene oli omadega sassis

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard