Ma armastan üht vaksalit
Ma armastan üht vaksalit
ja vaksalis pimedat pillimeest.
Ta särgikrae pisut määrdunud,
kuid kikilips kindlalt on ees.
Talle väärikust on antud,
missest,et pime mees.
Õrnalt pillikeeli paitab,
viiul vingub,haliseb.
Möödakäija viskab mündi,
müntki kurvalt kõliseb.
Kui mul igatsus poeb põue,
kurvastus poeb südame.
Vaksalis end leian jälle,
seal mu pime pillimees.
17/01/2021
Kurbus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud