Minu isa on piloot
Ma lihtsalt ei saa sellest aru,
miks isa mängib legoga?
Legola,mille kinkis mulle,
on lennukite legola.
Lennukeid ta kokku sätib,
kurva, kurva ilmega.
Viskab pilgu üles lakke
ja siis tasa ohkab ta--
Kahte tiivikut veel vaja,
üles lakke keerata.
Oh, mis uhke legola
on isa käe all valminud.
Lennukid ja lennurada,
inimesi täis ooteruum.
Nüüd saan aru,
miks isa mängib, mängib minu legolas
Päris töö on otsa saanud,
lennukid tal hingepeal.
Armastan sind, kallis isa,
ära rohkem kurvasta!
Ole piloodiks mulle täna,
küll kõik varsti korda saab!
53
28/01/2021
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud