Valu hinges
Ärkasin öösel üles,
tundsin kahtlast valu hinges,
vasti miskit halba juhtub,
vaatan ja kuulan maailma,
kuid kardetut ei kae ma,
kuid siiski kogesin kardetut.
Kõik, mida ei jõudnud loota veel
ja kõik, mida ei uskunud mu meel,
purunes, just kui klaas, kildudeks.
Läksin välja ning istusin maha,
kadus soov miskit teha,
teiste õnn, mida nägin, oli kui pinnuks silmas.
Tuli mõte, et joon end täis,
kuid MIKS!
kas sellest oleks kasu,
ei kaota ära viin mu hingevalu.
süütan sigareti ja mõttesse vajun,
seesmiselt, nagu loom, karjun
ja küsin?
millega ma selle ära teenin?
Istun ja vaatan maha,
AITAB!!
ei ma enam valu tunda taha.
tõusen üles, kuid kukun
uus valu mind maha surub
justkui miskit rasket rinnale vajub
mis nüüd?
hingevalu, mis enne oli,
selle asemele südamevalu tuli.
Tahaks nutta, kuid pisaraid ei tule
nagu pole aastaid tulnud õnnelik luule,
sest mu hinges puudub õnn ja naer
seal pulbitseb ainult hirm ja vaen.
tahaks neist tunnetest loobuda
kuid sügavale on juba sööbind TA
tänu minevikule ja praegusele hetkele
olen kaotanud usu kõigele võimalikule.
Kuid, kui SA, kel keelasin lugeda seda luulet,
eirasid mu keeldu, siis unusta see loetud luule,
ning mõtle Sa muule, kuna see luule
pole mõeldud lugemiseks Sulle vaid mulle!
Kuid, kui eirad veel mu öeldud keeldu,
siis tea, et pärast Su öeldut, ei mõtle ma muule,
kui ainult Sulle, mu kallis "LUULE"!
Järgi luuletajat
