Lunastus

Ükskõik kuhu kaen, sütitab mu tülgastust
ma põlen vaenulikkusest
ükskõik kuhu siin lähen, tunnen ahastust
sest see koht kajab ebapühadusest;

põrgu on tühi
sest kõik meie deemonid on siin
mis tuleb, minevik seda ei pühi
oma lunastuse täide täna viin;

kaasas padrunid, siin pole tagasi minemist
kodus laual enesetapukiri
alustan koolihoones lõpupäeval tulistamist
sütitan nurkade taga tinakiiri;

õpilaste kehad vedelevad elutult hallides
tean, et keegi niikuinii mind ei armasta
verine kättemaks tuleb sallimatuses
püssituli lõpetab selle kooliaasta;

saada sõpru oli üllas eesmärk
aga selle asemel mind vaimselt vägistati
nüüd koolikusu eest tasun, see mu auvärk
elurõõmu mult siin kõik ära riisuti;

minust teised pole hoolinud
kaotada pole midagi, las kõik kõngeb
tapan neid, kes mulle liiga teinud
tunnen, kuidas hingelt surve langeb;

mil KAPO end sireenidega kuuldavaks teeb
seisan saatusega silmitsi taas
istun põrandal, soontes rahu keeb
südames sähvab viimane julgusraas;

alles veel üks kaliiber
nüüd siit rahuga pääsen
GLOCK püstol on mu ainus sõber
tõmban kukke ja augu endassegi lasen;

ma pole ainus vääkoheldu
miks süsteem selle eest silma kinni hoiab
Eestis tavaline, et koolides korrapärasus kaldu
kas kaasõpilase kaitsele vasust leiab

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard