Ükskord ammu...

Ükskord ammu hakkasin ma joonistama laulu,
mõtted tulid segunedes pliiatsite kaudu,
maali alla paberi ma tegin laulu mõttest,
nii hakkasin ma joonistama laulu ülesvõttest,
mille kaudu nägin päikest, tundeid, mõttelendu,
naeratusest tekitatud maalimise indu,
lõpuks kõigest sündis laul, mis veel on olemata,
pliiatsitest sõnad said, mis kirja panemata...

Veidikene mõtlen, ei jää miski vaka alla,
lõuendile endast lasen pliiatsites valla
mõtted need, mis peidus olnud, hetked olulised,
kõik mis praegu väiksed tunded, olid elulised,
olles laps või teismeline, tunded olid ikka,
enam ei saa vaiki olla, olin kaua vakka,
nüüd kõik vaja välja saada mõtteist lõuendile,
mis on tekkind päevalges, öödes, kui on pime...

Pliiatsitest sõnadele lisan viisist pintsli,
mille pistan värvi, mis on helikõladestki
loodud läbi aja ilu, elu mõttelennu,
kajastades nootides, mis elu meile toonud,
luues nõnda sõnadele meeldejäävad värvid,
olles saatjaks hetkedele, mis on jäänud järgi
kogu elust, tunnetest ja südmustegi rajast,
nii joonistangi mitmeid laule oma eluajast...

T. S.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard