Elu ja armastus
Soe sõbralik ja kõikemõistev hääl
nii külma jõhkrat hoolimatust täis
kõrv kuulis sõnas üht- teist ütles huul
seal igatsus taas varitsemas näis
Kirg äkki teinekord kui kuluhein
meis süttib kõike ähvardavaks lõkkeks
ent siiski justkui nähtamatu sein
me vahel seatud läheduse tõkkeks
On kogemusi vanust küllalt turjal
leek ikka nagu noortel õide puhkeb
keeld eneses- ei voli anda nurjal
me hiljem isegi veits selle üle uhked
Nii kõlgume me teineteise piiril
üks muistne mees ja üks on moodne naine
leek lahvatamas aastas korral paaril
kui palavik kui gripi värske laine
Sel ajal mõnikord ma tänan õnne
mu hinge kõige meeletumal tunnil
sind pole siin- pean rahunema enne
kui armastame sõgeduse sunnil
Meil siiani on hullupööra vedand
me vahel olnud sein ja napilt õhku
on ikka keegi miski tulnud segand
kui tõusnud käed mis mõelnud seina lõhku
Me argiaeg täis sõnadeta õelust
napp tige vestlus pilgetega piirdub
selle varjundites siiski aimdub tõelust
peaaegu märkamatut hellust kiirgub
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Rein Asugram
Mulle meeldivad sõnad.
Inimesed ei meeldi
Mina ei pea kellelegi meeldima, et endaga rahul olla
Info
- Autor: Rein Asugram
- Lisatud: 16/03/2023 04:00
- Kategooria: Armastus
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 837
- Kopeeritud: 5
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud