Ainus ja Õige
Kõik need aastad- Miski pole muutunud, tundmus mis ei suutnud uut,
iga tukse lojaalselt just Sulle kuulunud, esimesest...
viimaseni, tean täpselt miks ta teeb nii, sügaval rinnus,
tasakesi kisub, kui põimuvad pihud, esimesest korrast igavesti..Sinu,
Ennast enam peita ei saand, seda tundmust aastaid katsunud eirata,
aastad polnud armulised...teist sellist leida Ma.. keda Ma üritan petta ah?
Ainus ja Õige.. ehk seiklen liiga kõrgel, kuid nõnda alati ma mõtlend,
enesega võitlend; tulemuseks kõik vaid põhja kõrbes, kartes, et kõik kahetsusega lõppeb..
Isegi kui ainult vaikuses- olid alati Mu sõber..
Suutmata kirjutada, sinu ees ebaõnnestumine ainus mis suudab Mind hirmutada,
millest see nii, et olid ainus kes iial suutis Mind liigutada?
Kuidas küll suudaksin ma küündida? Kui kõik su juures on perfektne; suutnud mind sütitada;
leek mis iial ei kustunud..põlemas varjatult; kui must kuu.. olen alati teadnud...
mis on tõeline armastus.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud