Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada pean saama,
Need read..need read, mu pead on haldand,
las kallab...
Jah- Las kallab! Kuni maa küündinud on taeva alla..
Midagi minus, hoidmas koomal silmust,
igast hirmust, mis kiindund, lahti laskmata sinust,
aeg enest viitnud, viib mu..viib mu.. kuul..
kergem kui muld.. kremeeritud tuhk..tühimik-ei miski..
must.
Unenägude keskel, tänulik, et minuga olid vestlend,
Jah sina; sina seal kõrgel..kes sa mind silmand..
alla mind pilla.. suunda võtmata nagu kallad vihma,
unusta mind igaveseks oma kuristikku ja ära iial tule mind otsima,
tume siluett mis kontuure joonistab, üksinduses toimimas,
jälgimas pead mis enesele tähenduse omistand, komistan,
siin on külm, kõle ning kopitab, teadvus ilma kindla vormita,
imekombel toimimas.. tagasi enest hoidsin taas..
sügaval sisimas..psühholoogilist revolutsiooni soovimas..
Järgi luuletajat
