Volbriöö unenägu
On taevakumm täis pikitud taas nõidu
kel luuad talvetolmust puhtaks aetud
silm aplalt sihib kusagil ehk leidub
mees nälpsata kel süda õhtuks praetud
Ju paistab kaugelt üle õhtusina
me saatuse me tuleriida leegid
kui hetkel õue pistad oma nina
sind luua selga kohe haarab keegi
Ma hämaruses hiilin- siunan oidu
ei olnud minna varem- vist jäin hiljaks
Ah märkasid paar Mustvee linna neidu
ma juba lennus hooletuse viljaks
Mind viiakse- ma nõiatantsu ringis
mu ümber lugematul hulgal voorib
kadedaid kes ilma- kuid ei kingi
mind kellelegi minu nõiamoorid
See pöörasus kes teab kui kaua kestis
jäin pärast pidu öiseks mängukanniks
sain minema kui läbi une vestis
neil ilme justkui pilvede peal kõnniks
Mis juhtus öösel kellelgi ei räägi
see oli on üks kirglik saladus
võibolla pildil mõni nõid mind täägib
vaid siis ehk seletada vajadus
P.S. Linna nime võib muuta oma soovi kohaselt muuta
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Rein Asugram
Mulle meeldivad sõnad.
Inimesed ei meeldi
Mina ei pea kellelegi meeldima, et endaga rahul olla
Info
- Autor: Rein Asugram
- Lisatud: 07/04/2023 19:26
- Kategooria: Riimiluule
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 926
- Kopeeritud: 1
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud