vihma mõrsja

SIIS SA KAODKI SÜGISVIHMA
halli säbrulisse võrku
mille pinnalt külmad piisad
enam tagasi ei põrku
ihhu tungivates nõeltes
lahustun saan lõpuks meheks
möbiuse maad ja taevast
liitvaks lõpmatuse leheks

jäädavalt kaod kangeist pihust
südaöise kella häälde
pudenevad hangunud ihust
kuldsed piisad aiaveerde
viimast korda peegeldud mu
vihmas laguneval palgel
merevaik lööb sädelema
väsind laternate valgel

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard