Ühel heal päeval
Mis toimub?
Mis ainetest sa oled toitund?
Kas sellest neuroosist üldse toibud?
Ootan koitu kui hinge puhastust,
vabadust, mida vähesed on tabanud,
armastust, mis poleks kasu ahne alatus,
et paljastuks, mis sügaval sisimas varjatud,
ei vaja uut, kui vanas veel kinni, pea teeb ringi,
virvendavad pildid, keegi siia pea sisse pistis,
miskit, mis määras mu lindpriiks..See lind on prii,
silmis tihti sihtisin avarat avarust, ei mingit kavalust,
kanaldus, teile kes te sügava vastu saamatud,
sörkige järgi- minge närvi, piisavalt meelehärdi,
et märkamatta jääksid enamik värvid, mida määris,
ajupestu mundris alla surutud päästik, voolab veri,
ei selgine need kes on peast segi, kes seda tegi?
eksinud su ema, isa su parim veli, surm sind ehib,
meeldib või ei meeldi, trelle teenid, allakäigu keeris,
mida mööda kogu inimkond hukatusse kerib..ja kerib..
seni, kuni ütlen Ei! enam kinni ma ei hoia, näitan kohta,
milles meel vohab, teadvuses mis torkab, sind kohtab,
võrdsel silma kõrgusel, ja ütleb: "kui sa ei lõpeta..lähete kõik Põrgusse!"
sind oli hoiatatud, neid hingi aina kokku korjandanult,
igal pöördel kui lobotoomia meeli orjastanud, osav su valskus,
omamata vaistu, mis oleks sind pettuse eest kaitsnud,
alla enest lasknult, nii suur kuju, et meie tillukestega..
siia ära ei mahtund.. Endiselt need koerad on haukund,
karavan liikus edasi; ei vaja su autut austust, taibust mille oled tapnud,
endiselt tsiteerid ja kordad teisi järgi- tühi paljas vargus,
mandund, tuim süda mis jäiseks jahtund, marutaudi vahtu,
jahvatavad lõuad, avastamas vaid mis ei kõlband, mis ei kõland,
oleme endiselt sõbrad..kuid kurbusega pean tunnistama..jäid võõraks,
vana tõbras, kelle sees enam valguse kübetki ei lõõmand, õrnalt,
sind tagasi sikutan, sinu nime kirjutan, teie nimel pingutan,
tõde sai märgatud ühe pilguga, ehk üle vaevatud vete..
kunagi silla üksteise juurde oleme sillutand..hirmuta..
Järgi luuletajat
