Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult annab,
iga vihmapiisk..kui meie draamat ta vaatab,
saamata sinna midagi parata, teades..
et minevikku miski ei paranda,
meie looja, loomas ise ennast,
hingede hoidja, ennast petmas,
kõik mis on-on kunst, tükike ta kujutlusest,
jälginud teda kaua...ning ma ei tea kus see kõik tuleb,
see tume tunne, kui silman ta leebeid kulme,
teda iial segada ma ei julgend, vaid imetlen,
kuidas iga ta pintsilöök uue ime teeb,
ta on tõsine aus ja lihtne mees,
kelle sees väike süütu poisike,
unistamas pilvedest, ta vabaduse idee,
on harukordne rariteet,
terve igaviku maalinud eksistentsi ta enesel..
Järgi luuletajat
