Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski poeet mind nikkuda,
oma alaväärsuste otsas rippumas,
las ta jääb- kasvab hääl, seal pääs,
mis polnud sitagi väärt, Prääks!
Üle selle hiiglasliku mäe, lubatud maale,
kuulutan aateid, vaatlen su vaateid,
su terviklikuses kahtlen, liiga palju tahtes,
üritades musta rääkida valgeks, vedel,
mitte tahke, kuulan lahkelt, kuid raiskad,
mu aega, kaeva kaeva, juurde laena,
paela endale kaela, naera naera,
enam teie psühhioosiga end ei vaeva,
oma rada, mida haldan, inimkonnale,
neid sõnumeid saatmas, sisikonna sees,
tunnetus: et kuri on karjas..
Enam end ei varjand, nii mis jaksab,
su kukil tatsab, pitsi täis kallab,
sihid pähe, hääl kähe, hinge läheb,
kirglik säde, moodustuvad tähed,
kohutavalt äge, haiguse episood,
enesega vaidluse loob, võrgu koob,
kurat tihti küsib mult:
kas sul inimkonnast pohhui polnd?
Silma puhub sool, kriiskab vihal toon,
ja olen mõelnud rohkem kui üks kord;
kas sa oled inimene või tont?
kartmas ligimesi, iga päev aina vigisesid,
aina sügavamale võrku libisesid,
end mustade varjudena...
suurelt inimkonna perepildilt leidsid..
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud