Aastaajad Unustuses

Nad marsivad järjekorras
sinna kuhu nende meister vaja
kohal on tuttav või võõras
sellel tseromoonial kostab sarve kaja;

vaarao läheb nüüd teise ilma
ja tal vaja saatjaks igavesti hingi
hääled kutsuvad alamaid allilma
praost joonistab kõrbeliiva püha ringi;

kummardagem! Ta möödub kullatud alusel
temale truud lähevad pimedasse kaasa
lõõmab päike pühalikult sellel üritusel
alamad ja rahvas on tasa;

sügav trepp püramiidi
uks tagant nüüd sulgub
Tema nimi hauakambrisse viidi
Anubis värske vere järgi ulub;

kui päikeselaev tuleb
pärisilm jätab teiega hüvasti
kevad tuleb ja läheb
aga aastaajad Unustuses kestavad igavesti

sule oma silmad
ja vaata sisse oma hinge
astu kehast välja
ja lase mõtted vabaks
Ra silm vaatab, kuis siin sured
sule oma silmad
ning pööra pilk teise ilma
unusta oma nimi
ja lase päriselust vabaks
kuis siin all lähete hulluks ...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard