Alati just siin
Tundmuses, kus ei kustunud leek,
Uutsuse teeb, muutusest meel,
puhkuses, ei luhtund ideed,
samm sammu asemel sisenen,
jälgides tasaselt ise end,
mõtte keerd, võigastest,
hoidudes, lootuses,
et kooruks loovus ise enesest,
neis vestetes, kus nautlevalt ekseldes,
siiruse meetmetel, aususe retkedel,
sõnadel nii rasketel samas pehmetel,
tervenen, tões mis mehest mehe teeb,
Vaatlen kuidas liugleb linnuke,
Aates puudu hirmudest,
Ihutud kirves liiga teinud su pihule,
massi hüpnoos tõmmanud pingule,
seina ääri pidi liikudes, higist tilkudes,
arengupeetusest leidnud viiruse,
pettuste eest enam ei lidu ehk?
Aidata soovinud, kui vaid ära kasutamisest hoolitud,
teravaid nooli loopinult, neurootikud elamas poolikult,
polndki muud, kui umbluu, ning luulud, mida ei ma puutu..
Täna, kui tänan, igat päeva mil ärkan, ennast märkan,
olen kurb, kuid silmad pole enam märjad, las nad sagivad,
las olla nad härjad, Härrad, kes suutnud pole endki säästa,
kui tuli on räästas, ning aina juurde hagu kaenla alla näppand,
on kehken püks..kes tuld ei märkand..
Põlevad seinad, mille taga ennast peidad,
nõmedad seigad mida ikka vennas eirand,
mõtlematta mis küll teind nad?
Tõmban juhtme välja seinast,
kõnnin elementidega- pidagem mind veidraks,
leidnud oma leiva, ja mul on enam kui küll,
elav ja ohh sa ime- pärast kõike pole ikka süda mul külm..
Kulmu kergitamas, teenin vaid Vaba,
trellid teid taband taga ajamas raha, hala ja ainult hala,
kardad ja ainult kardad, ajad oma Paškaast seda p****..
sõber kaua sa jaksad?
Järgi luuletajat
