Sõbrad?

Sõber koorib sõbra naha
kindlamalt kui võõras käsi
võtab õlgade pealt maha
tühi koorem- nüüd ei väsi

Haarab embusesse käe
ehkki pakuti vaid sõrm
enam oma kätt ei näe
ei võta sealt ka enam surm

Läinud õnn on vaesed ajad
elu pöördub nõuab verd
ohverdatud nahka vajad
tagastatud käte merd

Sõprusel on uudne tahk
kõik on äkki defitsiit
raisus sõbrad laenud nahk
ei tunne sind ei viska viit

Mõni vale mõni päris
jäetud sõpradest ja perest
upud kaelast saati poris
unistades lahkest terest

Ainult õige koorib naha
enda seljast sinu kasuks
laotab pori peale maha
sõbraks olemise tasuks

Kõige enam kui sa vajad
sõber annab naha käe
üks on kindel lähiajal
ta enam kumbagi ei näe

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard