Mõra

Sisimas on mõra
mis kaheks kõike poolitab
on kuivanud ja surnud lehtetega võra
see puu nimega Elu, mis õisi kasvatab;

olla sellise naeratusega
mis tühi ja taha olla
pilv kostitab suure vihmaga
ja uut päikest ei saa tulla;

need killud on eneseväärikusest
koristates teed endale liiga
ei tule välja sügavusest
nii tundub, et kõik lõppeb avariiga;

sa oled sepp haamriga
aga ei tule millegiga toime
ükskõik mida teha, see on viga
ja see pole mingi ime;

vanadus ja sugu pole küsimus
kõigile võib tulla hinge mõra
alati peal on väsimus
ajapikku kahjustab oma ja võõra;

uus päev meelt paremaks ei tee
killud lükanud kannatuse piirile
väikseim distants rahule on see
mis jääb pea ja kuuli vahele

ajutine lust ei tee nii, et säästaks
on sügav mõtete epilepsia
pole siin midagi, mis päästaks
ainus pääsetee on eutanaasia

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard