Paari minuti vältel
Selleks kulub vaid mõni sekund,
et oleksin endast leidnud, olemuse,
mis ennast ei petnud, hiiglaseks tehtud,
ei löö keksu, viskan korvi, lasen vett vetsus,
taban teie morni, ja austan omapärast veidrust,
see seiklus, välja mu vedru, keeldun,
kui pealkirjaks on arengupeetus,
varemetes lõpetav lendur,
enamik kadedad, et elu neile heitlus,
muusikast see rütm tehtud,
algab uuesti, mu luule stiil,
milles puudu hirm, suur su silm,
kui paberid aina täitusid,
imelikult käitusid, vibalikud äpud siin,
läheb kärmelt märuliks, ole tänulik,
et üldse edasi täiiust viin,
ei iial ma täiuslik, kuid see näitus sind,
suuremaks ei tee, su mask on pragune,
näha kuidas nii nõrk, et eest põgened,
enne kui suud avan ja ütlen: Ayeee,
Alati ma siin, alati vabalt kulgesin,
enesekesksed kukked unne viin,
kui sulest purskub riim, su untsus Miim,
meem või god deem, vahet pole,
sellest ajude huiimaisest mu persses keeb,
täpne on sihik, ole tähelepanelik...
sest sa tead kuhu lendab leem,
see siin on lõbu jaoks, nii, et õhtu kaoks,
paistaks päikse valgus praost, Wau,
leides oma Dao, klaveatuuri taon,
su aju pandi puuri ja Ciao,
a nii see pettus toimib,
ennast ise terve elu tagasi hoidsid,
üks kordki, ära raiska torti,
tõmbame mõisa härradel välja korgid,
ja ajame hangu otsa need vargad orki!
Nõnda ohtlik, kui sõnu vorpind, nooli ei loopind,
taban hoobilt, koheselt su solki, mis noppind,
vaid teistelt, alt üles vaatad, su käes pole meisel,
ette ei võta retke, et avastada mis tegelt,
südames suudab süüdata leeke, nahhui see enesekeskne,
olen nii deep, et mõista kui silmakirjalikult pinnapealne,
hindan teavet, hindan rahu su pea sees, peatselt,
peaks end, masinlikust seadmest, eraldama,
elavdama sülgama vabalt, mis mulle omane tava,
kuulata tahad? Ei vaja lava, kasvõi siin ja präegu avan,
kargan vabas värsis ja noote taban, pole sel piiri kaua jaksan,
pead endal uskumatult hästi haldand, sitakottide hala saadan kassi saba alla..
Järgi luuletajat
