selles pillavas kevades
liblikas lendas mu
akna alt mööda tagasi
aias on õunapuu vari
kuidas küll tahan
ma neile poleks võõras
mullegi keegi neist
kunagi pilgu pööraks
selles pillavas kevades
hing üksi ei oleks
süda kuulma ei peaks
ta sügavat ohet
elu sul emana ütleks
lahkuda tuleb juba uksel
sellest hetkest kohe
Ema süles
Laps see oli ema süles, ema süles kiikumas,
üles korraks ärkamata, ärkamata uinumas,
Ema lapsel tegi pai, tegi pai ja naeratas,
õnnepisar naeratades, naeratades põse peal.
Kui on valus lapsekesel, lapsekesel pisar siis,
ema käte raviv toime, raviv toime valu viis.
Laps see kiirelt kasvas suureks, kasvas suureks, tugevaks,
südames on ema hooles, ema hooles, hinges ka.
Ema saab kord vanaemaks, vanaemaks hellaks, heaks,
lapselapsi oma süles, oma süles kiigutab.
- Tarmo Selter -
2023
Küsimuste küsimus
Mul on küsimata küsimus
ma ei julge
või tegelikult vist ei taha
seda ära raisata
Kes iganes vastust teab on kaugel
täiesti kätte saamatu
küsimus rändaks hulk aega
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Kohale jõudes poleks ta enam endine
See poleks enam minu küsimus
vastuski tuleks niisamuti
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Jõudes minuni oleks kaduvväike tõenäosus
et minu moondunud küsimusele
saabuv vastus oleks omakorda moondunud
selleks mida ma ootan
selleks mida ma vajan
Ei- ma ei küsi nõnda lihtsalt ära
.....
Emadepäeva hommik
Päikesekiired viivad hommiku- une,
linnukoorid hõiskavad akna all,
äratavad kalli emakese üles,
emakese, kel soojus südame all.
Kuldne päike aknasse särab,
mahe tuul puhub aknasuul,
ema kallikene ikka veel magab,
kõnnin kikivarvul ma.
Lilled laual õilmitsevad,
imeliselt lõhnab toomepuu,
ilus päev see kestab kaua,
emadepäeva hommikul.
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
Emadepäeva rõõmud
Järjest rõõme lähemale tuleb
emadele südame
Järjest puudel tärkavad kõik lehed
linnukene oksal siristab
Järjest lillenupud avanevad
õisi imelisi ilm on täis
Järjest emadepäev hingele tuleb
ema süda rahu tunda võib
Järjest armastus poeb sügavale sisse
mu emakene kullapai
Järjest kallimaks on saanud mulle
emadepäev- õiteilus mai
Gerli värsse lugedes
sõnadele anna valu
klahvidele pisarad
palju kordi seda palu
kuni sellest tühjaks saad
uuesti näed lillel
õis on läinud lahti rohus
pilk jääb kinni
kase valgel tohul
päike paitab heldelt põske
uduna hajub ilm rõske
üle pika aja meel saab
pisut rõõmsaks
linnu sule kui leiad maast
miski selles hommikus siis
enam pole külm ja võõras
vihmast halliks läinud laast
/ lihtsalt vedelema jäänud laast
Hea, et Tallinnas ei ela
Linnriigis upub raha
tänavatele ja tänavad rahale
olukord teeb palju paha
kuidas liiklus praegu nii vale;
ja, oii raisk, kuidas ma õnnelik
et enam sinna ma tööle sõida
mu heaolu on avalik
kohalik sellist mugavust ei võida;
kopp - kopp uksele teeb kopp
juba pool seitse on äratada
ütleb ta, et tee nüüd kohalt heihopp
sest su maja ees, vaja lammutada;
linnriigi krahv Kõlvartu
laseb teed üles künda nagu maal
peapõllumehena see tegu alatu
ja muudkui kostub autosignaal;
ei saa ühest kohast teise
märgid ei aita kah kohalt ära
on põhjus jala minna ise
tö .....
Kaotus
Kurbus sügaval mu hinges.
Mõtted kaugel sünges.
Avan silmad varavalges.
Kõik lihased nii pinges.
Ma ei suuda.
Miks ei võiks ma lahkuda?
Ma vaatan ta hauda.
Ma tahan karjuda.
Mõtted painavad,
soovid kaovad.
Appihüüded mu peas kostavad,
vaiksed nuusked kõlavad.
Väsimus, suur väsimus
Olen nii väsinud, et keha ei liigu,
tunnen end nagu väike tigu.
Tahaksin magada.
Ma ei jaksa kirjutada.
Kus on mu uni õhtuti?
Miks krigiseb see kummuti?
Tunnen end nagu laip,
vedeleksin põrandal kui vaip.
Miks pean koolipingis istuma?
Miks ei võiks ma aihtuda?
Võiksin vaadata unenägusid,
nautida hingepausi.
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
Kahtlane naaber
Ta jägib mind aknast,
eile rääkis ta elajast.
Luukered ta kapis,
öösel neid sinna toppis.
Happes lahustunud laibad,
ta riiulil need hambad.
Need ajus seal purgis,
surnud koolipingis.
Veri ukse ees,
luud haua sees.
Õhtul ta mind jälitas,
kellegi ära mürgitas.
Ma olen järgmine,
kõlas laskmine.
Varsti olen surnuriigis,
laip lastepargis.
Kuuvalges
Õhtul kuuvalges kõnnin,
taas ellu ma sünnin.
Tähistaevas särab,
keegi kaugel naerab.
Tuule kohin mu kõrvus,
südames mu hoolivus.
Vihmapiisad langevad,
mõtted mind painavad.
Kuulen kellegi samme,
keegi mängib trumme.
Veeloigul mu peegeldus,
rõõm mu sees kadus.
maihommik
mesilase lennust
kõikuma hakkab
rohus võilill
tuulest õunapuu vari
päikse soojast kirsil
oksal avaneb õis nii kaua
seda oodanud oled et
sellest rõõmust tihkuda
pisut hääletult võib
pärast pikka halli talve
et õitsemine
põsed õhetama lõi
meel seda hommikut
ahnelt jõi
Emadepäev
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
Sõda ja rahu
On sõda läbi
saabunud on rahu
kuid küsin kas ehk iial
on see üldse võimalik
et kaotajate leer
saab mingi
saab võitjate käest milgi
rahu
Saab siis ehk
võitja tohtinud on kõik
saab siis ehk
võitja võinud on
ja võtnud on ka kõik
kuid siiski ära endasse ei mahu
saab siis ehk
võitja paariaks pööranud
kui võitja hinge igavene rahu
no mitte enam kuidagi ei mahu
siis võitja pööranud
on võidud kaotusteks
Õnnesära
Su silmades näen õnnesära täna,
emake, mulle see nii tähtis on.
Eriliselt emadepäevgi särab täna,
südamel nii soe olla on.
Emake Sind kiitmast ma ei väsi,
ikka silitan Su õrnu töökaid käsi.
Emake Loodus Sul juustesse pununud on hõbehalli,
elu vorminud imelisi jooni Su kätele on.
Eluilmaski ei unusta Sind ära,
igal pool kannan kaasas Su silmade sära.
Hoian Sind keelel ja meelel kogu aja,
emake õnnetoojana alati särab.
Igatsus
Sul on igatsus,
ma tean
ja sa ei oska seda kuskile panna
kuni sellest saab koorem
mida üldse ei taha kanda
See igatsus on nagu verine pistoda
mis palub hävitada sind ennast
või armastatu sinu käe läbi
liialt jõhker on see lugu
kui igatsus võib muuta su elu vanglaks
Sina
Igal aastaajal on sinu nägu
igal hommikul on sinu värskus
igal padjal sinu soolapisar
mis langenud läbi öö
sind otsides
igal päeval on uus hommik
igal õhtul uus öö
mis toob rasked mõtted
taas palgele
kus olid nad eemal
askelduste aja
ma kopeerin sind
liialt palju et mõelda ise
andestust, kui sekkunud olen
sinu raamatukogude riiulitesse
kahe peale kokku ehk saaksime ka
Dorian Gray portree
mis ennast imetlevalt
paneb kahtlema
iseenda tões ja väes
Marjane
marjane oli see tüdruk
kes mind vaatas
kaugelt silmad leekimas
marjane oli see tüdruk
kes mulle vastu peegeldas
selgest järveveest
ootusärevusest pihud niiskunud
soovis puperdavat südant
kargel veel loputada
marjane on see suvi
mis tuleb kui äiksevihm
su õuele
kui jooksed paljajalu
lauda eest tuppa
räästa alla ootele
tule veel, tule veel
tule veel ja oota
oota mind ka
ja oleme koos
Armastus
üksteise võidu me jookseme
läbi heinamaa
üle põldude
paljajalu
- milleks neid kingi vaja oligi?
rõkkav rõõm
mis tatsab aeglast südant
mis käib meloodias
kahe hinge sädemega
just seda vabadust me tahtsimegi
kesköist rabavee kosutust
päikeseloojangut
pungil korvid maasikaid
ja muid marju
ja vanaisa vaatamas meid
pärast sauna uhkel pilgul
"küll teist kord asja saab"
