Unistus

Tuul tuli hüüatas kõrva su nime
mis sellest ei tundnud ei teadnud ma sind
päikesest paistsid sa silma mis pime
kraaksatas puuladvas mulle sust lind

Pilv tuli avas sust pehmema süle
tuul aina keerutas meelitas sosistas
jahedas pimedas kordas veel üle
vihm sinust sadudes nuttis ja vesistas

Tuul pöördus metsa ja tegi sust müha
nägin sind puude all päikeselaikudes
voolavais jõgedes lauldi sust üha
lindude loomade juttudes kaikudes

Kas oledki olemas- mõtlen sust naine
kas annad end mulle nii lihtsalt kui loodus
loodus küll lubab ent siiski kui paine
sa elad vaid petetud meelte poolt toodus

Noh sõber mu tuul mis edasi teeme
kus on su mustendav südametunnistus
mu südames idub su külitud seeme
kastmata armastus- needus või õnnistus

Hüüan nüüd tuulega koos sinu nime
karjub kaasa ka lind kes alguses ehmus
mustava meelega öö võistleb pime
pilv ainult lohutab kaisus su pehmus

Surm tuli seekord ja võttis kust polnud
surin sa endiselt elamas huulil
tundsin ent siiski kui poleks sind olnud
lasksin end petta neil lindudel tuulil

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard