Suvepessimisti laul

Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.

Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.

Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.

Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!

Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.

Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.

Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.

Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.

Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.

Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai nüüd temast võitu
suurel aasal, heinamaal.

Tuli ta siis lõpuks koju
kere pruun kui šokolaad.

Halvaks oli läinud tuju
saatmas teda mokalaat.

Mida muud ta sellest päevast
pidi küll siis õppima.

Suvi see ju koosneb vaevast,
palavusest Eestimaal.

Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
pannes endast kõik ju mängu
meie armsal eestimaal.

- Tarmo Selter -

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard