Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mulle suurt kurbust tõid.
Ma lõpuks tean, mida ma tahan,
tahan purunenud maailmast puhkust,
vaid hetkeks, hetkeks istun maha.
Nüüd sammun kindlalt su ukse taha
ja ootan su põhjalikku selgitust,
miks sa mind armastada enam ei taha.
Maivis L.
Järgi luuletajat
