Armastades kuud

Ma igatsedes ootan loojangut,
et päike kaotaks oma ülemvõimu.
See saabuv hämarus toob ärevuse hinge
ja öö mind võtab oma hõimu.

Su tulekust öölind ju juba huikab
ja kastemärjal rohul kuulen sammu…
Mu süda rinnus meeletumalt tuikab,
sest ootan sind. Jah, ootan juba ammu.

See hetk on lõpuks siin,
kui läbi pilvevaiba paitab minu põske
kuuketta kaame kiir,
ja öö ei tundu enam rõske...

See öö on imede oaas
ja sinu pale vaatab minu üle.
Su tähetolm mu jalge ees on maas
ja sinu kiiri täis on minu süle.

Oh, kallis kuu, sind igatsen ja vajan,
su võimsa kuma eest ma oma hinge annan.
Su jalge ette vihmana ma sajan.
Sind südames ma aina kaasas kannan...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard