Hobused

Kuusiku tukas näed kaheksat hobust
mõtlevad sinust kui viimasest jobust
ega see värdjas nüüd selga ei kipu
küünte ja kätega lakas ei ripu

Üks siiski kutsuvalt heledalt hirnus
sa lähed kui kutsuti olgu et hirmus
jõudes jääd otsima vastuseid laugelt
keegi ju kutsus või eksisid kaugelt

Sa proovi vaid proovi ja ronima hakka
üks hobune hammustab teine lööb takka
tule ma tutvustan vasemat kapja
vasem on hellem mul parem on tapja

Üks siiski trotsides tõredaid pilke
võtab su turjale põhjustab kilke
tuul kõrvus vihiseb veidike traavi
enne kui peatub ja heidab su kraavi

Publiku hirnuvas rõkkavas kooris
su ratsul on naastes sammud kui koolis
kapjade klõbinal viskavad viis
hirnuvad veelkord sind porises vees

Põlled ent põlatud võtmed on kaevus
põgened jalgsi ja vahutad raevus
mõtetes siunad seda seitsmendat hobust
elu lõpuni mõtled kui viimasest jobust

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard