Kui Kuu sai minu omaks

Ma tean nüüd kõik
Sinust, ja Sina minust
Ma tean su silmi, mõtteid, huuli. Nähtamatuid tuuli
Mõtetena keerlemas peas
Tunnetena lainetamas, üles alla.
Käsikäes tunnete tormis
Vihmsas ja rajus, kasvõi paduses sajus...
Käsi ma sinust lahti ei päästa
Ei, mitte nii lihtsalt
Ütlen ma sulle siis kui mind kuuled
Sosistades lausuvad huuled
Sa oled nüüd minu ja mina sinu, hoiame kinni üksteisest
Tunnete tormises sajus
Las möödub raju, mis korraks segi paiskas pea..
Hoia kätest kinni kallis...
Või kui saad siis ka sallist mis
Kootud ja tikitud armastuseniidist
Ja pehmemast siidist
Las köidab see me käed
Andes sooja, sa oled mulle armastuse tooja..
Ja oma kallistusega võtsid must valu mis oli liiga kaua
Kinni minu sees, liiga pikalt sinna jäänud...liiga pikalt
Aheldanud vangiks..
Sina said minu taevaseks sängiks, niisama lihtsalt
Armastuse väega, või puudutatud käega...
Sa tegid seda, mida ükski ei suutnud..
Sest keegi ei üritanudki muud..kui vaid korraks vaadata Kuud
Aga sa, nägid Kuu varjatud radu ja külge, nägid hinge konarusi ja tolmuseid teid
Nägid ka päikest ja peeglist peegeldamas meid..
Käsikäes Kuuga tunnetetormis ja tähesajus..
Mitte vhimas ja tuules ega mässavas rajus.
Sa julgesid ulatada Kuu poole
Oma oonüksisse riitatud käe
Panna tema südamesse väe
Sütitada Kuu tagaküljel lõkke
Eemaldades viimase tõkke
Sai Kuu sinu omaks, südame sunnil, hinge tundes ja vaikuses suures.
Sai Kuu sinu tunde, et oled ta juures. Oled lihtsuses, sina
Mu taevane kaasa js arm
Sa oled Kuus ja mina su puus
Ühes kastis, aiaga piiratud
Et keegi teine ei tuleks sinna
Kus oleme koos, suudeldes päikest ja kuud, või hoopis midagi muud...kõik mida su
Huuled puutuvad kallis...muutub armastuseks
Ja siidiseks salliks, mis meid seob nähtamatu väega
Alates hetkest, kui ulatasid käe.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard