Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel

Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Üks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt silma
Ma ei taha jääda hetkest ilma..
Hilineda oma tunnete tundmise juurde
Sest nad tulevad ise küsimata mu juurde…
Läbi Sinu mu kallis
Läbi sinu värina see laine minu sisse poeb
Lihtsalt vahuse harjana
Kahe kaupa-karjana
Ma vaevu hingan, sest olen täis
Nüüd sinu tunnet, mis sosistades
Maitset annab
Südamesse soojust kannab
Ma avasin südame roostese värava
Ja värvisin selle sinu küünte värvi…roosaks
Ma joonistasin sinna ka täpid,
Et väraval oleks samuti tedertähed
Ja lisasin silmad, nina ja suu ning
Kui joonistuse mõttes valmis sain
See oli minu KUU, kuid tea
Et KUU tagakülje nägu on Päikese
Naeratuse värvi…
Sest päikesekiired kõditavad Kuud
ja Kuu mattib naeru…
Naerdes kuukiirtena tähetolmu säras-
Päikese naeru
Kas tead kallis, kuidas Päike armastab kuud?
Alati soojalt, vahest kuumalt, enamuses palvalt.
Kas tead, kuidas Kuu armastab Päikest?
Niimoodi nagu ei keegi teine siin ilmas
Sest Kuu jaoks on Päike tema sära, hiilgus
Aupaiste, jumalik maine, kanunis naine…
Selline on Päike Kuu jaoks igavesti.
Isegi kui Kuu vanaks saab…
On Päike alati noorem
Alati kaunis
Alati hiilgavalt ere!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard