Siis, kui kõik on lõppemas
Vaatan kohvrit seina ääres
Ta on tühi – veel on aega
Unistuste korjeks liivast
„Ära mine“ – keegi öelda
Mulle võiks, ent hüüet pole
Naeru saatev nutt on tore
Midagi jääb puudu, tean
On sul kurb kui mind ei ole?
Tegelt, see ei koti enam...
Kohver, kingad, karp – kus kindad?
Täna sajab, veidi külm
Nii vara tõusta hommikul
Just lõksus uks, sa astud sisse
Pettund silbid näo peal
Vaatad kohvrit – mind ei näe
Kaotan sõnu, õiest lehti
Kisub välja aja kulg
Tiksuv kell mul käib nii pinda
Tulid homme, eile kaod
Või kui mitte, hajun ma
Nüüd siis vaatad kurjalt sa?
Pole unistusi – vaikus
Kellavärgiks minu peas
Oled läinud välja taas
Naeratan, sest on nii valus
Naeratan, pilk jälle maas
Kohver ootab seina ääres
Mitte kaua, seda tea...
Järgi luuletajat
