Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
10
06/07/2012
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud