Homme sa tuled

Juba homme
Pühin silmist
Talveune unise
Letargia
Juba homme
Näen su silmis
Suvesädemete voogu
Juba homme
Tuled avasüli
Ootan sind ju seal
Oma kallis kohas,
Liivamägede peal.
Kaasas kivi, mille tõid
Mul kaasa kinnituseks
Suureks, et me oleme
Üksteise juures
Siis kui kireb kukk
Või loojub päevakiirte valgus
Meie jaoks
On kõik see alles algus.
Algus tundes, algus mõttes
Tundes sinu hinge varjatud teid
Minu jaoks sa oled,
Universumi parim leid
Mis tähevöös säras!
Ilmatum…. mõõtmatu
Valgus ,öö pimeduse
tagant leidsin sind ja sinu hinge
Enne seda, surmas-sünnis
Tegin palju ringe…
Otsides Sind, enda jaoks taga
Nii päeval, kui öös ja ka unest
Et äkki sa magad..
Pikimat und oma hingeteadvuse elust
Sest ka sina olid, tunde eest redus..
Oodates, nii nagu mina
Et äkki ma tulen
Ja sinu südames oleva koha
Oma armastuses sulen.
Käega, kus tunde soojasest puutest
Saab uus algus,
Meie jaoks kõik see on müstiline valgus.
Juba homme sa tuled..ootan sind
Seal…sa ju tead, kus leppisime kokku
Viimases elus…ootan sind, nüüd
Ja homme ja aasta pärast kuus
Ootan, alati niikaua kui vaja
Sest sa oled minu kallis
Keda tahan hüüda…
Oma rüppe, armastuses püüda.
Lihtsasse tundesse, mähkida
Nii nagu salli ja kee
Homme sa tuled, üle õhu tee.
Jah ma ootan, Sind, ainult Sind.

MAS

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard